Looduse taastamise kava koostamine

Looduse kaitsmise kava on riigi koostatud plaan, mille eesmärk on hoida ja parandada Eesti looduse seisundit – kaitsta elurikkust ning taastada kahjustunud ökosüsteeme.

Kava annab tervikliku ülevaate looduse olukorrast, seab selged eesmärgid ning määrab, kuidas neid eesmärke saavutada. Näiteks võib see hõlmata elupaikade kaitset, kahjustatud alade taastamist, liikide seisundi parandamist ning seda, kuidas inimtegevust loodusega paremini kooskõlla viia.

Oluline on, et kava ei keskendu ainult looduse säilitamisele, vaid ka selle taastamisele seal, kus loodus on varasema inimtegevuse tõttu halvenenud. Looduse taastamise kava aitab teha otsuseid ja planeerida rahastust nii riigi kui ka kohaliku tasandi tegevustes ning loob aluse, et Eesti loodus oleks elujõuline ka tulevikus.

Looduse taastamise kava on vajalik, sest ainult olemasoleva looduse kaitsmisest enam ei piisa. Paljud ökosüsteemid on inimtegevuse tõttu kahjustunud ning nende seisund halveneb edasi. Kui loodus vaesub, muutuvad nõrgemaks ka need hüved, millest sõltub meie igapäevaelu – puhas vesi, puhas õhk, viljakas muld, toidutootmine ja üleujutuste leevendamine.

Looduse taastamise kava koostamisega lepime kokku, kuidas looduse taastamisega edasi minna ning seeläbi parandada elurikkuse seisundit tulevikus. Kavas kirjeldatakse praegust olukorda, pannakse paika vajalikud tegevused ja rahastus. Kava annab tervikpildi looduse taastamisest Eestis.

Looduse taastamise kava aitab taastada kahjustatud ökosüsteeme ning hoida ja parandada looduse toimimist pikas vaates. See on investeering Eesti inimeste heaolusse, turvalisusse ja elukeskkonda.

Looduse taastamise kava koondab meetmed, millega parandada kahjustatud ökosüsteemide seisundit Eestis. See hõlmab nii praktilisi tegevusi looduses kui ka uuringuid, seiret, juhendamist, nõustamist, toetusmeetmeid ja vajadusel õiguslike lahenduste täpsustamist.

Kava ei keskendu ainult soodele. See puudutab ka metsi, jõgesid, põllumajandusmaastikke, ranniku- ja merealasid ning muid ökosüsteeme, mille seisund vajab parandamist.

Looduse kaitsmine on väga oluline, kuid sellest üksi ei piisa, kui loodusväärtused on juba kahjustatud. Enam kui 80% Euroopa elupaikadest on kehvas seisus ja olukord halveneb. Eestis on ebasoodsas seisundis elupaiku 2025. aasta loodusdirektiivi aruande järgi 55%. Kui soo on kuivendatud, jõgi tõkestatud või elupaik killustunud, ei taastu see alati iseenesest pelgalt kaitse alla võtmisega. 

Seetõttu tuleb mõnel juhul lisaks kaitsmisele ka aktiivselt taastada – eemaldada varasema inimtegevuse mõju ja aidata looduslikel protsessidel uuesti toimima hakata.

Näiteks iga aasta, kui lõhelised ei pääse jõel asuva paisu tõttu oma kudealadele, jääb uus põlvkond koorumata ning see omakorda mõjutab ka kalurite saake. Vastupidisel olukorral on paisu eemaldamisel mõju kuhjub ajas ning mida varem takistus eemaldatakse, seda kiirem ja pikaajalisem on selle tegevuse mõju loodusele, aga ka majandusele.

Praegu tegutsedes saame ennetada suuremaid kulusid ja probleeme tulevikus. Mida kauem kahjustatud ökosüsteemide taastamisega oodata, seda keerulisem ja kallim see hiljem on.  Samal ajal süvenevad looduskahjud ja vähenevad looduse hüved, millest sõltub nii inimeste heaolu kui majandustegevus. Teatud juhtudel võivad kahjud juba olla ka pöördumatud ja sekkumine ei ole enam mõistlik. Näiteks võib olla mõni endine pärandniit juba nii metsastunud, et mõistlikum on lasta sellel salumetsaks edasi areneda.

Ökosüsteemi taastamine tähendab inimtegevuse tõttu kahjustatud koosluste ja elupaikade seisundi parandamist. Eesmärk on taastada loodusele omased tingimused ja protsessid.

See võib eri paikades tähendada eri asju. Mõnel pool, näiteks kaitsealadel ja rangelt kaitstavatel aladel võib piisata sellest, kui loodus jäetakse ise taastuma. Teisal on vaja aktiivseid tegevusi, näiteks kuivenduskraavide mõju vähendamist, paisude eemaldamist, võsa raiumist või karjatamise ja niitmise taastamist.

Taastatud looduses võivad muutused olla kohati hästi nähtavad, eriti esimestel aastatel. Näiteks võib veetase tõusta, osa puid hukkuda, maastik muutuda avatumaks või vastupidi – hakata tasapisi kinni kasvama.

Need muutused ei tähenda looduse seisundi halvenemist, vaid on osa taastumisprotsessist. Aja jooksul hakkavad kujunema paigale omased taime- ja loomakooslused, suureneb liigirikkus ning maastik muutub vastupidavamaks keskkonnamuutustele.

Oluline on mõista, et taastamine ei ole hetkeline „valmis tulemus“, vaid protsess, mille käigus loodus kohaneb ja areneb.

Paljudes kohtades ei ole tegemist enam puutumatu loodusega, vaid inimtegevuse tagajärjel muutunud keskkonnaga, nagu näiteks turbamaardlad, kuivendatud sood, jõgedele ehitatud paisud. Kui inimene on ökosüsteemi toimimist juba tugevasti mõjutanud, ei pruugi loodus enam ise taastuda.

Taastamine tähendab eelkõige seda, et püüame kõrvaldada takistused, mille inimene ise on tekitanud, ja luua tingimused, et looduslikud protsessid saaksid uuesti toimima hakata. Me ei sekku sinna, kus oleme kindlad, et loodus saab inimmõjuga ise hakkama või juba on väljakujunenud mingi uus loodusväärtus.

Ei lähe. Looduskaitse ei tähenda alati looduse muutmata jätmist, vaid selle seisundi parandamist ja säilitamist.

Paljudel kaitsealadel on loodus varasema inimtegevuse tõttu muutunud – näiteks on soid kuivendatud, jõgesid tõkestatud või niite jäetud hooldamata. Sellisel juhul võib looduse taastamine olla vajalik, et taastada need väärtused, mille kaitseks ala üldse loodud on. Taastamistööde aluseks on kaitsealade kaitsekorralduskavad, kus vajalikud sekkumised on läbi analüüsitud ja kirja pandud.

Taastamine on seega üks looduskaitse tööriistu, mitte selle vastand.

Ei. Looduse taastamise eesmärk ei ole viia loodust tagasi mingisse kindlasse ajaloolisse hetke, olgu selleks jääaja järgne aeg või mõni muu periood.

Taastamise eesmärk on parandada ökosüsteemide toimimist ja vastupidavust kliimamuutuste mõjudele nagu põuad ja üleujutused. See tähendab, et loome tingimused, kus loodus saab toimida võimalikult looduslähedaselt, et vesi liigub maastikus loomulikult, mullad püsivad viljakad ning taimed ja loomad leiavad endale sobivad elupaigad, et säilitada elurikkust ning pakkuda inimestele vajalikke hüvesid ka muutuvas kliimas.

Lähtume küll teadmisest, milline on olnud ala looduslik iseloom (näiteks kas tegemist on olnud soo, metsa või niiduga), kuid arvestame alati ka tänapäevaseid olusid ja tulevikumuutusi. Taastamine ei ole „pöördumine tagasi minevikku“, vaid investeering toimivasse ja elujõulisse loodusesse tulevikus.

Looduse taastamine aitab hoida ja parandada hüvesid, millest inimesed iga päev sõltuvad. Näiteks aitab see parandada vee kvaliteeti, vähendada üleujutuste ja põudade mõju, toetada toidutootmist ning muuta elukeskkonda vastupidavamaks kliimamuutuste suhtes.

Eesmärk ei ole inimeste elu keerulisemaks teha, vaid kujundada looduskeskkond selliseks, et see toetaks meid paremini ka tulevikus.

Looduse taastamine ei ole ainult kulu, vaid pikaajaline investeering. Terved ökosüsteemid aitavad vältida kulukaid probleeme, näiteks üleujutuskahjusid, veekvaliteedi halvenemist või muldade vaesumist. Samuti toetavad need põllumajandust, metsandust, turismi ja inimeste tervist. Jõgedelt paisude eemaldamine parandab kalavarusid, märgalade taastamine leevendab üleujutuste ja põudade mõju, põllumajandusmaastikes elurikkuse suurendamine vähendab väetiste vajadust jne.

Taastamise eesmärk ei ole majandustegevust põhjendamatult piirata, vaid leida lahendusi, mis arvestavad nii looduse kui inimeste vajadustega. 

Ei. Looduse taastamine ei tähenda laiaulatuslikku põllu- või metsamaa kasutusest kõrvaldamist. Taastamise fookuses on eelkõige alad, kus looduse taastamise potentsiaal on suur ja senine majanduslik kasutusväärtus väike, näiteks kuivendatud endised sooalad. Põllumajandus- ja metsamaastike puhul on võimalik kujundada olemasolevaid praktikaid ümber nii, et need oleks elurikkusega arvestavamad.

Alade valikul võetakse arvesse mitut asjaolu:

• kui suur on ala taastamispotentsiaal ja kasu loodusele;
• kui teostatav ja kuluefektiivne on taastamine;
• milline on mõju veerežiimile, elurikkusele ja maastiku sidususele;
• milline on sotsiaalne ja majanduslik mõju kohalikele inimestele ja maaomanikele. 

Otsused tehakse teaduspõhiselt ja koostöös erinevate osapooltega. Aluseks on andmed elupaikade seisundi, liigirikkuse, ökoloogilise potentsiaali ja võimalike mõjude kohta.

Otsustusprotsessis osalevad eksperdid, riigiasutused ja sageli ka kohalikud kogukonnad ning maaomanikud. Eesmärk on leida lahendused, mis annavad loodusele suurima kasu ning arvestavad samal ajal ka inimeste huvide ja vajadustega.

Iga ala puhul hinnatakse eraldi, kas parem lahendus on olemasoleva seisundi säilitamine või selle taastamine.

Ammendunud turbamaardlad ja kaevandusalad on tõepoolest olulised taastamise sihtalad ning nende taastamisega on tegeletud juba aastakümneid. Sellistel aladel on sageli suur potentsiaal vähendada kasvuhoonegaaside heidet, kuid elurikkuse parandamise potentsiaal on madal. 

Ühtlasi ei piisa ainult nendest aladest, et saavutada looduse taastamise eesmärgid. Paljud olulised ökosüsteemid – näiteks kuivendatud sood ja soometsad – on kahjustatud ka väljaspool kaevandusalasid ning vajavad samuti taastamist.

Seetõttu tuleb taastamist vaadata tervikuna, arvestades erinevaid ökosüsteeme ja nende seisundit. Eesmärk on leida tasakaal: taastada nii endised kaevandusalad kui ka muud kõrge looduskaitselise ja kliimamõjuga alad, kus taastamisest saadav kasu on suurim.

Eramaadel toimub looduse taastamine vabatahtlikkuse alusel ja koostöös maaomanikuga. Kedagi ei sunnita oma maal midagi tegema vastu tema tahtmist.

Kui taastamine toimub eramaal, otsitakse omaniku jaoks sobiv lahendus, näiteks toetus, hüvitis, kokkulepe või muu vabatahtlik lahendus.

Võimalikku mõju naaberkinnistutele hinnatakse enne taastamistööde tegemist põhjalikult. Selleks kasutatakse uuringuid, modelleerimist ja kohapõhist planeerimist.

Taastamistööd kavandatakse nii, et negatiivsed mõjud oleksid välditud või hoitakse võimalikult väiksena. Kui siiski tekib tõendatud kahju, hüvitab riik tekkinud kahju.

Enne taastamist hinnatakse alati olemasolevaid loodusväärtusi. Kui kuivendatud alal on kujunenud väärtuslik kooslus või haruldase liigi elupaik, ei valita seda ala taastamiseks või otsitakse lahendus, mis neid väärtusi arvestab.

Taastamise eesmärk ei ole lihtsalt varasemat olukorda „tagasi keerata“, vaid parandada looduse seisundit tervikuna.

Euroopa Komisjon on hinnanud, et iga looduse taastamisse investeeritud euro toob tagasi vähemalt kaheksa eurot, mistõttu saame suure osa vajalikest vahenditest Euroopa Liidu erinevatest fondidest. Eraomanikke selle eest maksma ei panda.

Kui taastamine toimub eramaal, siis ainult kokkuleppel maaomanikuga ning võimalusel toetuse või hüvitisega. Taastamisse tehtud kulud on pikaajaline investeering, mis aitab vältida tulevikus suuremaid keskkonna- ja majanduskahjusid.

Terved ökosüsteemid pakuvad teenuseid, mida peaksime muidu lahendama kallite tehniliste lahendustega. Näiteks aitavad märgalad hoida vett maastikus, vähendada üleujutusi, puhastada vett ja siduda süsinikku.

Kui loodus toimib hästi, vähenevad kulud, mis muidu kaasneksid kahjustatud ökosüsteemide asendamise või parandamisega. Samuti väheneb seeläbi kindlustusjuhtumite hulk ja maht. 

See sõltub ökosüsteemist, kuid enamasti on taastamise järel hooldusvajadus aja jooksul väike. Näiteks soode puhul on eesmärk taastada looduslik veerežiim nii, et ala muutub pikemas plaanis suuresti isereguleerivaks. Samas näiteks pärandniitude säilimine sõltub sellest, kuidas suudame need alad kasutuses hoida. Pärandniitude majandamine on osa põllumajandusest, 70% aladest majandatakse loomade karjatamisega.

Esimestel aastatel võib vaja minna seiret ja väiksemaid järeltegevusi, kuid üldjuhul on hästi taastatud ökosüsteemi pikaajaline hooldusvajadus väiksem kui inimese poolt tugevalt muudetud süsteemidel.

Taastamise edukust hinnatakse seire ja mõõdikute abil. Vaadeldakse näiteks veerežiimi taastumist, elupaikade seisundit, taimkatte muutusi, liikide naasmist ning mõju kliimale ja veekeskkonnale.

Taastamine ei ole ühekordne tegevus, vaid protsess, mille tulemusi hinnatakse ajas. Täpsemad mõõdikud ja seirepõhimõtted on lepitud kokku varasemalt, aga neid täpsustatakse kava koostamise käigus ja koostöös teadlaste ning praktikutega.

Mõned mõjud avalduvad üsna kiiresti, näiteks võib veerežiim muutuda kohe pärast tööde tegemist. Muud tulemused, nagu liigirikkuse suurenemine või süsiniku sidumise võime taastumine, võtavad rohkem aega.

Taastamine on pikaajaline protsess. Esimesed positiivsed muutused võivad olla näha mõne aastaga, kuid täielikum taastumine võtab sageli aastakümneid.

Teaduslik teadmine looduse taastamise kasulikkusest on tugev. Paljud taastamismeetodid põhinevad pikaajalisel teadustööl ja aastakümnete pikkusel praktilisel kogemusel nii Eestis kui mujal.

Samas uuritakse pidevalt edasi, millised võtted on eri kohtades kõige tõhusamad ja kuidas erinevad mõjud ajas avalduvad. See on normaalne osa teaduspõhisest tegutsemisest.

Nagu iga suurema keskkonnasekkumise puhul, tuleb ka taastamisel võimalikke kõrvalmõjusid hinnata. Näiteks võib mõnel juhul lühiajaliselt muutuda veerežiim või suureneda mõne kasvuhoonegaasi heide.

Seetõttu kavandatakse töid ettevaatlikult ja kohapõhiselt. Eesmärk on tagada, et pikaajaline kasu loodusele, kliimale ja inimestele oleks suurem kui võimalik lühiajaline kõrvalmõju.

Sood ja märgalad on olulised nii elurikkuse, vee hoidmise kui kliima seisukohalt. Kuivendatud sooalad võivad olla olulised kasvuhoonegaaside allikad, samas kui heas seisus märgalad aitavad süsinikku siduda, vett puhastada ja üleujutusi leevendada.

Soode taastamine tähendab enamasti varasemate kuivendusmõjude vähendamist aladel, mis on looduslikult olnud märjad.

Ei, kindlasti mitte. Taastamist tehakse ainult valitud aladel, kus selleks on looduskaitseline ja keskkondlik põhjendus. Eesmärk ei ole metsi „uputada“, vaid taastada märgade alade looduslik veerežiim seal, kus see on varem inimese tegevuse tõttu rikutud.

Mõnel alal võib puistu muutuda või hõreneda, kuid seda hinnatakse iga projekti puhul eraldi. Tartu Ülikooli uuringu järgi on aastatel 2013–2021 taastatud soometsades puistu tugevalt kahjustunud ligi 4 protsenti kõigist sel ajal taastatud soometsadest.

Seda hinnatakse iga ala puhul eraldi. Taastamistöid tehakse kaitsealadel, mitte majandusmetsades. Enamasti ei ole raiumine looduskaitseliselt ega praktiliselt põhjendatud. Kui eesmärk on taastada soomets, ongi eesmärgiks puude säilimine alal, samuti on ka surnud puud ökosüsteemi toimimise loomulik osa, sest pakuvad elupaika paljudele putukatele, seentele ja lindudele ning lagunedes rikastavad mulda toitainetega.

Samuti võib raiumine ise põhjustada lisakahju pinnasele, veerežiimile või elustikule. Kuna tegemist on kaitsealadega, puuduvad sageli ka ligipääsu- ja väljaveoteed.

Ei. Vastupidi – hästi toimivad märgalad toimivad käsnana ja aitavad vett maastikus kinni hoida, vee liikumist aeglustada ja hajutada, mis võib üleujutusi leevendada.

Taastamistöid kavandatakse siiski alati kohapõhiselt, et hinnata mõju ümbrusele ja vältida soovimatuid tagajärgi.

Looduslikes ja tasakaalus märgalades reguleerib putukate arvukust toiduahel. Sääsed on osa ökosüsteemist, kuid koos nendega on seal ka nende looduslikud vaenlased, näiteks kiilid, linnud ja kahepaiksed.

Taastatud ökosüsteemis ei peaks sääskede arvukus muutuma oluliselt suuremaks.

Mõnes olukorras võib taastamise alguses metaaniheide lühiajaliselt suureneda. Samas vähendab veetaseme taastamine tavaliselt süsinikdioksiidi ja teiste kasvuhoonegaaside heidet, mis tekib kuivendatud turbamulla lagunemisel.

Seetõttu hinnatakse taastamise mõju alati pikemas ajavaates, mitte ainult vahetu algmõju põhjal.

Looduse taastamise määrus on Euroopa Liidu ühine kokkulepe, mille kujundamises osales ka Eesti. Määrus seab ühised eesmärgid, kuid jätab liikmesriikidele paindlikkuse otsustada, kuidas neid eesmärke oma oludes kõige paremini saavutada.

See tähendab, et Eesti saab ise valida sobivad meetmed, alad ja lahendused, arvestades meie loodust, inimesi ja majandust.

Jah. Kõik liikmesriigid peavad andma oma panuse looduse taastamisse vastavalt oma loodusoludele ja võimalustele. Eestis on selleks eriti oluline roll soodel ja märgaladel, teistes riikides võivad suurema kaaluga olla näiteks jõed, rannikud, põllumajandusmaastikud või metsad.

Oluline on teha taastamistegevusi Eestis, aga veelgi olulisem on, et seda tehtaks võimalikult laial alal, kuna siis on mõju oluliselt suurem. Eesti on olnud looduse kaitsmisel ja taastamisel tubli ning nüüd on oluline, et ka teised riigid pingutaksid rohkem.