Eesmärk
Konventsioon täidab lünga rahvusvahelises õiguses reguleerides laevavrakkide kiiret ja efektiivset ülestõstmist väljaspool territoriaalmerd sätestades selleks ühtsed reeglid. Konventsioonis on riikidele jäetud võimalus rakendada teatud sätteid ka oma territooriumil ja territoriaalmerel sealhulgas.
Kuigi õnnetuste arv merel on viimastel aastatel oluliselt vähenenud peamiselt tänu Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (International Maritime Organization – IMO) tööle ning valitsuste ja laevatööstuse jätkuvatele pingutustele selles vallas tagamaks turvaline laevade opereerimine, on maailmas ligikaudu 13 000 mahajäetud laevavrakki, mis veelgi kujutavad või võivad kujutada ohtu laevasõidule ja ka keskkonnale ning see probleem on aja jooksul ainult teravnenud.
Probleem seisneb kolmes aspektis: esiteks, olenevalt vraki asukohast, võib ta kujutada ohtu laevasõidule ohustades seega teisi laevu ja nende meeskondi, teiseks, mitte vähemoluline, võib olla oht merekeskkonnale, mida kujutab või võib kujutada endast laeva last ning kolmandaks, tänases majanduskeskkonnas muutuvad laevavrakkide asukoha tuvastamine ja selle ülestõstmine järjest kallimaks. Konventisoon püüab lahendada neid ja mainitud probleemidega seonduvaid küsimusi.
Konventsioon reguleerib:
Konventsioon paneb laevavraki eemaldamise eest tasu maksmise kohustuse laevaomanikule ning annab rannikuriigile õiguse laevaomaniku sellekohase kohustusliku kindlustuse arvelt summa sisse nõuda otse kindlustajalt.
Konventsiooni artiklid hõlmavad: laevavrakkide asukoha avastamise ja selle kohta teabe edastamise nõudeid, vrakkidel ohtlike ainete tuvastamise kriteeriumeid, meetmeid laevavrakkide eemaldamise kohta, sh õigust ja kohustust eemaldada ohtlikke aineid sisaldav vrakk ning laevaomaniku kohustust tasuda laevavraki asukoha määramise, tähistamise ning laeva ja/või selle vraki eemaldamise eest. Lisaks vaidluste lahendamise sätted.
(Nairobi International Convention on the Removal of Wrecks, 2007)
Viimati uuendatud 04.06.2021
