Noorte kliimadelegaadi agenda 2025

Eesti noorte kliimadelegaadi agenda 2025

Eesti noorte seisukohad UNFCCC30 läbirääkimisteks: Õiglane üleminek ja kliimakindlus

Koostajad: Karin-Annika Luga, Eesti Kliima noordelegaat 2024-2025;

Marie Johanna Univer, Eesti Kliima noordelegaat 2025-2026.

Seisukohtade toetajad / Signatories: Noorte Keskkonna Nõukogu, EGEA Tartu, Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering, Bioteaduste üliõpilaste selts, AEGEE Tartu, Doktorantide Selts, Eesti Arstiteadusüliõpilaste Selts, EMÜ Keskkonnakaitse Üliõpilaste Selts, Geoteaduste Üliõpilaste Selts Eesti Psühholoogiaüliõpilaste Ühendus

Noorteorganisatsioonide poolt esindatud noori kokku ca 500.

Kliimakriis on eksistentsiaalne oht, mis mõjutab kõige rängemalt just neid, kes on selle tekkimises vähim süüdi – lapsed ja noored. Eesti noortena rõhutame Eesti ja Euroopa Liidu juhtidele COP30 läbirääkimistel ambitsiooni vajalikkust, soovime poliitilist julgust ja terviklikku lähenemist, mis seovad omavahel kliimamuutuste leevendusmeetmed, elurikkuse kaitse ja sotsiaalse õigluse. See tähendab:

1. Tagada õiglane üleminek, mis väldib keskkonnakahju ülekandumist (spillover efects) ja tagab kõigi ühiskonnarühmade, sealhulgas noorte ja haavatavate gruppide, sisulise kaasamise.

2. Sõnastada ambitsioonikamad riiklikult kindlaksmääratud panused (Nationally Determined Contributions), mis on kooskõlas 1,5℃ soojenemise piirmääraga ja viivad kiiresti fossiilkütustele pandud riiklike toetuste lõpetamiseni.

3. Investeerida haridusse ja noorte teadlikkusse, et kasvatada uut põlvkonda, kellel on süsteemseid teadmisi ja oskusi rohepöörde elluviimiseks.

Nõuame, et noorte vaatenurk ei oleks läbirääkimiste laual lihtsalt lisand, vaid prioriteet ‒ ka siis, kui noori ja lapsi ennast läbirääkimiste laua taga ei ole. Kutsume üles Eesti delegatsiooni seisma COP30-l selle eest, et tehtud otsused kajastaksid teaduspõhisust, inimõigusi ja vastutust tulevaste põlvkondade ees.

I. Leevendus (mitigation), fossiilkütused ja ambitsioon

1. Ajalooline vastutus ja ambitsioonikas ELi eesmärk: Eesti peaks kindlalt toetama Euroopa Liidu eesmärki saavutada kasvuhoonegaaside (KHG) netonullheited hiljemalt aastaks 2040. See siht on hädavajalik 1,5℃ soojenemise piiri hoidmiseks, lähtudes parimast kättesaadavast teadusest ja ELi ajaloolisest vastutusest. Eesmärgi saavutamisel on vältimatu keskenduda primaarsele heitmete vähendamisele allikates, eriti energeetikas, transpordis ja tööstuses, ning vältida seejuures liigset ja põhjendamatut sõltumist süsiniku sidumise (CDR) tehnoloogiatest. Eesti panustab sellesse ambitsiooni, kiirendades põlevkivist loobumist ja tagades maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse sektorite jätkusuutlikkuse. Sealhulgas tuleks kriitiliselt üle vaadata metsanduse maakasutuse heitmete osakaal, kus heitmise ja sidumise vahekord kipub tasakaalust väljuma. Euroopa Liidu 90−95% heitmete vähendamise siht 2040. aastaks võrreldes 1990. aasta tasemega on minimaalne nõutav ambitsioon, mis peab looma ülemaailmse usalduse ja eeskuju.

2. Fossiilkütustest vabanemine ja toetuste lõpetamine: Eesti peaks toetama süsteemset ja õiguslikult siduvat üleminekut fossiilkütuste toetuste lõpetamiseks kogu Euroopa Liidus hiljemalt aastaks 2030. See hõlmab Eesti kiiret üleminekut põlevkivist taastuvenergeetikale. Toetuste lõpetamine on kriitiline, et suunata finantsvood säästvatesse lahendustesse ning tagada õiglane üleminek (Just Transition), mis pakub mõjutatud ja enim haavatatud piirkondadele ja töötajatele ümberõpet ja sotsiaalset kaitset.

3. Toidusüsteemide ja tarbimise ümbermõtestamine: Tuleb toetada kohalikku ja ökoloogiliselt kasvatatud toitu, vähendades nii globaalse tarbimise süsiniku jalajälge. Kvaliteetseks loomse toidu tarbimise osakaalu vähendamise propageerimiseks ning rohkema taimse toidu söömise edendamiseks on vajalik kaasata sotsiaalteadlased, et kujundada poliitilisi sekkumisi ja mõtestada käitumismustreid. Kui loomset toitu tarbitaks kooskõlas tervisesoovitustega, mõjuks korraga see hästi nii ühis- kui keskkonnale. Sama oluline on toiduraiskamise vähendamine selle väärtusahela igas etapis. Sisuline teave kiirmoe ja ületarbimise keskkonnamõju ja jätkusuutlike alternatiivide kohta peab olema noortele kättesaadav, et edendada vastutustundlikke tarbimisvalikuid. Usaldusväärsuse tagamiseks on hädavajalik välja arendada ja rakendada tõhusaid süsteeme rohepesu (greenwashing) tuvastamiseks, ennetamiseks ja piiramiseks nii era- kui ka avalikus sektoris, tagades ressursside suunamise tegelikele ja mõõdetavatele jätkusuutlikele lahendustele. Teadlikkuse tõstmine, aga ka parimate valikute soodustamine on lahutamatu osa süsteemsest üleminekust lineaarselt majandusmudelilt ringmajandusele (Circular Economy). Euroopa Liit saab siinkohal maailmale näidata eeskuju oma roheväidete direktiiviga.

II. Haridus, kaasamine ja kliimaõiglus

4. Kliimateadlikkuse ja -kompetentsi suurendamine: Haridussüsteemi arendamine keskkonna- ja kliimateadlikkust toetavaks elukestva õppe põhimõttel:

● Roheharidus peab olema integreeritud õpetajakoolitusse (nii esma- kui täiendõppe tasandil), et tagada pedagoogiline kompetents kliimakriisi käsitlemiseks. Tähtis on hõlmata nii formaalseid kui ka mitteformaalseid õppemeetodeid.

● Keskkonnaharidus peab olema kättesaadavam juba algharidusest alates, sealhulgas koolieelsetes lasteasutustes, tõstes esile kliima intersektsionaalsust ehk seotust kõikide teiste eluvaldkondadega. Keskkonnaharidus peab pakkuma teadmisi nii kohalikust kui ka kaugemast loodusest, suurendama lugupidavat suhtumist keskkonda ning õpetama nägema loodust mitte ainult ressursside allikana, vaid elukeskkonnana, mida tuleb austada ja kaitsta. (Näiteks: ökosüsteemiteenuste pakkumiseks peab olema keskkond piisavalt heas seisundis.) Keskkonnaharidus ei saa piirduda ainult teooriaga klassiruumis ja kliimamuutuste üle arutamisega, vaid peab sisaldama ka praktilist kokkupuudet loodusega.

● Riik peab toetama keskkonna- ja kliimavaldkonna spetsialistide juurdekasvu, et tagada rohereformi edukas elluviimine, kaasates teadlasi, sealhulgas sotsiaal- ja ühiskonnateadlasi.

● Avaliku sektori hooned peavad olema eeskujuks süsiniku jalajälje vähendamisel ning nullenergiale üleminekul.

5. Noorte sisuline ja erakorraline kaasamine: Eesti peab arendama noorte (sh erivajadustega ja muukeelsete noorte) suurema ja sisulisema kaasamise rohepoliitikat puudutavates otsustusprotsessides nii kohalikul kui ka riiklikul tasandil. Noortele tuleb tagada piisav ettevalmistusaeg ja baasteadmised huvikaitsest, et nende panus oleks sisukas ja aitaks tagada põlvkondadesisese õigluse põhimõtte. Just need rühmad on tihti kõige haavatavamad kliimakriisi ja sotsiaalmajanduslike mõjude suhtes ning seetõttu on nende vaatenurk kriitiline õiglaste lahenduste loomiseks. See hõlmab, aga ei piirdu:

1. Ametlike struktuuride poolt parema ligipääsu tagamine ja toetus juba tegutsevatele noorteorganisatsioonidele ja -aktivistidele, pakkudes neile ajakohast ja läbipaistvat kommunikatsiooni olemasolevate võimaluste kohta, poliitikakujunduses osalemise mandaati ning otsekanalit otsustajateni.

2. Noorte toetamine, tagades piisava ettevalmistusaja ja huvikaitset puudutavad baasteadmised, et nende panus oleks sisukas ja professionaalne.

3. Aktiivne osalus rahvusvahelistes foorumites, mis edendavad noorte delegatsiooniprogrammide järjepidavat institutsionaliseerimist ja rahastamist, toetades sellega noorte teadmiste ja kogemuste vahetust globaalsel tasandil ning tagades intergeneratsioonilise õigluse põhimõtte.

4. Sotsiaalteadlaste, psühholoogide ja ühiskonnateadlaste kaasamine poliitikakujundamisel, sest paljud komponendid kliimamuutustega kohanemises ja toimetulekus on käitumuslikud, mitte tehnoloogilised ning seda nii individuaalsel tasandil (nt prügisorteerimine) kuni riiklikul tasandi eesmärkideni välja.

III. Keskkond, elurikkus ja süsteemne mõju

6. Kliima- ja elurikkuse kriisi terviklik käsitlus: Elurikkust toetavaid, reostust vähendavaid ja kliimamuutusi leevendavaid tegevusi peab ellu viima üheaegselt ja terviklikult ning kooskõlas teiste ÜRO konventsioonide, nagu elurikkuse konventsioon, eesmärkidega.

● Teadlikkus kohaliku elurikkuse väärtusest peab suurenema ning kohalikud looduspõhised lahendused (Nature-based Solutions, NbS) peavad leidma rakendust, tuginedes eetikale, õiglusele ja vajadustele, nagu on toodud välja elurikkuse konventsioonis (convention of biological diversity, https://www.cbd.int/ ). Rõhutades keskkonnamuutuste interdistsiplinaarsust, eri konventsioonide ja nende protokollide eesmärgid peavad toetama ja täiendama üksteist.

● Läänemere keskkonnakaitset tuleb tõhustada ning jõulisemalt seista rannakaitse eesmärkide eest – looduskoosluste säilitamine, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramine, ranna või kalda eripära arvestava asustuse suunamine ning seal vaba liikumise ja juurdepääsu tagamine. Sh toome eriti välja vajadust piirata rannaäärset ehitamist, et kaitsta rannikualade looduslikke puhvervõimeid ja mereökosüsteemi.

● Kliimapoliitika peab terviklikult arvestama nii kasvuhoonegaaside heitmete vähendamise kui ka kohalike keskkonnaprobleemide lahendamisega, tagades parema elukeskkonna kõikidele elanikele. See nõuab õhukvaliteedi taseme parandamist linnaruumis, eelistades säästvat liikuvust ja roheliste alade laiendamist ning paremat integreerimist linnaruumi, mis vähendaks nt kuumasaarte teket. Samuti tuleb riiklikult lahendada piirkondlikud eripärad, nagu näiteks piirkondlik kõrge radoonitase. Linnaruumi kujundamisel ja regionaalpoliitikas tuleb aktiivselt rakendada meetmeid, mis vähendavad saastet ja parandavad mikrokliimat, tegeledes samal ajal otseselt terviseriskidega (nt radoon).

● Energiatõhusad hooned, säästliku transpordi propageerimine, kohaliku ja taimetoidu eelistamine koolisööklates jt avaliku sektori toitlustusasutustes, jäätmete sortimine, selle oluliselt parem ja kasutajasõbralikum korraldamine/nende tekke vältimine. Leiame, et enamus jäätmed ei peaks olema prügi, vaid ressurss, mille kasutusse tagasiviimist tuleb ringmajanduse põhimõtetega vastavuses oluliselt tõsta.

● SDR-ide (Special Drawing Rights) ja kodanike fondi idee edendamine ja kasutuselevõtt, nagu on välja toodud teoses “ Meie kõigi Maa. Inimkonna ellujäämise teejuht” autoritelt Jorgen Randers, Johan Rockström, Sandrine Dixson-Decleve, Owen Gaffney, Jayati Ghosh ja Per Espen Stoknes.

7. Rohepesu ja globaalne õiglus: Eesti peab tagama, et rohepööre toimuks globaalse õigluse (Global Justice) põhimõttel, vältides olukorda, kus rohelise ülemineku koormus kandub üle arengumaadele. See nõuab, et Eesti seisaks ELi tasandil kindlalt selle eest, et liidu rohepöörde poliitikad ei tooks kaasa loodusvarade ülekasutust ega sotsiaalset ebaõiglust (spillover efects) kolmandates riikides, eriti toormaterjalide (nt liitium, koobalt) tarneahelates. Paralleelselt peab Eesti riiklikul tasandil arendama ja rakendama tõhusaid süsteeme rohepesu (greenwashing) tuvastamiseks ja vähendamiseks nii avalikus kui erasektoris. Näiteks võiks olla süsinikuturg läbipaistvam ja teostatud järelevalve, et tehtavad tegevused oleks ka päriselt süsinikku siduvad. See meede on kriitiline rahva usalduse säilitamiseks ja ressursside suunamiseks tegelikult mõõdetavatesse kliimalahendustesse, vältides nende raiskamist näiliste lahenduste peale.

8. Tehnoloogia ja tervishoiu süsteemne jätkusuutlikkus: Tehisintellekti (TI/AI) arengut ja suure andmetöötlusega kaasnevat märkimisväärset energia ja ressursikulu tuleb hinnata keskkonnamõju vaatenurgast, luues rahvusvahelised standardid säästlikuks ja läbipaistvaks andmetöötluseks. Neid riske tuleb hinnata, sealhulgas ka uute tehnoloogiate kasutusele võtmisel ning arendamisel. Meditsiinisektori jäätmed ja ressursikasutus peavad olema paremini reguleeritud ja jälgitavad. Tervishoiu süsiniku jalajälje vähendamiseks on vajalik ringmajanduse põhimõtete aktiivne rakendamine (nt jäätmekäitluses tarneahelates), et tagada nii digitaalse kui ka meditsiini taristu jätkusuutlikkus. Meditsiinisektori jäätmed ja ressursikasutus peavad olema paremini reguleeritud ja jälgitavad (nt ringmajanduse põhimõtete rakendamine), et vähendada tervishoiu süsiniku jalajälge. Tervishoiusektori suurim saasteallikas on energia tootmisel tekkivad heitgaasid, mistõttu on oluline jätkata taastuvenergia kasutuselevõttu ja taristu stabiilsuse tagamist.